Rahustamine – eraldame faktid väljamõeldisest
Ükskõik kui hästi te hobuseid ei hooldaks, on nad kõik omaette indiviidid. Nagu inimestelgi, tekib ka mõnedel hobustel teatud olukordades stress ja nad muutuvad närviliseks. See võib tuleneda geenidest, varasematest ebameeldivatest kogemustest või hooldamisest. Kui hobused muutuvad närviliseks, võivad neil välja kujuneda käitumismustrid, mis muudavad nendega toimetuleku keeruliseks või isegi nii hobuse kui omaniku jaoks ebameeldivaks – näiteks tagurdamine, hirnumine, hammustamine, sikutamine, tormlemine, jne. Kummaliselt ja keeruliselt käituvad loomad võivad ennast, aga ka nendega töötavaid inimesi sagedamini vigastada. Samuti võib olla nendega keeruline töötada või neid hooldada, mis muudab iga asja väljakutseks alates ratsutamisest, rautamisest, pügamisest jne. See on väsitav nii hobusele kui omanikule. Enamik kummaliselt ja keeruliselt käituvaid hobuseid kannatab seetõttu ka terviseprobleemide all ja nende esinemiskindlus võistlustel ei ole nii hea.
Mõnedel loomadel soodustab stress või ärevus selliste iseloomulike käitumismustrite kujunemist nagu künahaukamine, boksi seinte närimine, sage maakaapimine või trampimine ja ringitammumine. Kui hobuste stressi ja ärevust õnnestub vähendada, muudab see nii hobuse, ratsutaja kui omaniku elu palju lihtsamaks, nauditavamaks ja produktiivsemaks. Kui me peame hobuseid ratsutamise, võistlemise või aretamise eesmärgil, siis asetame nad keskkonda, mis erineb oluliselt vabast loodusest. Võrreldes vabas looduses elavate hobustega leiavad neil hobustel aset muudatused nagu suhtlemise vähenemine teiste hobustega, kahanenud ruumioludes elamine, tallis viibimine, kunstlik ööpäevane (päevane) elurütm, mille neile oma hooldamise kaudu peale surume, vähesem ja harvem toitumine ning piiratud karjamaal viibimise aeg. Loomulikult pakub kodustamine hobusele ka palju positiivset, sealhulgas potentsiaalne terviseseisundi paranemine (vaktsineerimine, ussitõrje, jne), kaitse kiskjate eest ning küllaldases koguses toitu ja puhast vett. Kuid kõigest sellest hoolimata on hobune siiski “põgenev” loom. Tema esimene reaktsioon igas uues või hirmutavas olukorras on ära joosta.
Kasutame keerulise käitumisega hobustega toimetulemiseks mitmesuguseid võtteid. Vahel võib abi olla sellest, kui viime hobuse eemale sellest, mis näib ärevust põhjustavat. Vahel aitab lihtsalt hooldusvõtete muutmine. Näiteks see, kui eemaldame hobuse rühmast, kus teda “ahistatakse”. Rahustid nagu atsepromasiin (ACP, Sedalin), ksülasiin ja romifidiin omavad lühiajaliselt küll väga tõhusat mõju, kuid need ei lahenda ärevust põhjustavaid probleeme. Samuti mõjuvad rahustid tavaliselt liikumisele ja koordinatsioonile, mis võivad vähendada saavutusvõimet ning kõrgendada isegi vigastuste riski. Loomulikult on sellised ravimid mõjuvatel põhjustel võistlustel keelatud. Ka on rahustid kanged rohud ning nagu igal ravimil, on ka neil soovimatud kõrvalmõjud. Kui neid kasutatakse veterinaararsti järelvalve all õigete näidustuste puhul, on rahustid väga ohutud ja tõhusad, kuid neid ei saa pidada sobivaks või pikaaajaliseks lahenduseks käitumisprobleemide puhul.
Tänapäeval võib turult leida suurel hulgal rahustavaid söödalisandeid. Ilmselgelt on hobuseomanikel nõudlus toodete järele, mida saab hankida ilma veterinaararsti retseptita. Kuid millisel määral leidub tõendusmaterjali nende toodete tõhususe (efektiivsuse) kohta? Kahjuks on seda väga vähe. Vastavate kliiniliste või teaduslike uuringute läbiviimine on tavaliselt väga kallis, seega korraldatakse neid üliharva. Sageli peame leppima reklaamidega, mis tunduvad väga paeluvad ning kasutavad kõiki õigeid väljendeid või iseloomustusi tuntud ratsutajatelt või treeneritelt, mis konkreetse rahustava vahendi voorusi kiidavad. Kui loomaarst annab hobusele korraliku annuse rahustit, näeb omanik tulemust mõne minuti pärast selgelt oma silmaga. Kuid kas te tõepoolest märkate rahustava vahendi mõju? Paljudel juhtudel soovib omanik mõju näha ka siis, kui see üldse puudub – platseeboefekti. Eriti siis, kui vastavalt tootja juhistele tuleb mõnesid tooteid tarvitada pikaajaliselt, vahel isegi mitu kuud enne, kui võib oodata mingit mõju.
Järelikult, kui tunnistame, et hobustel tõesti tekkivad teatud ebasoovitavaks peetavad käitumismustrid ning nad satuvad sageli uutesse ja stressirohketesse olukordadesse, millele mõned hobused on rohkem vastuvõtlikud, siis peaks ideaalne rahustav vahend suutma järgmist:
1) Vähendama oluliselt ägedat stressi.
2) Olla võimeline vähendama üldist ärevust keskmiselt pika või pika aja jooksul.
See peaks võimaldama hobusel:
1) Õpitut paremini omandada.
2) Paremini kohaneda.
3) Paremini areneda.
4) Vähendada stereotüüpsete käitumismustrite väljekujunemise riski.
5) Vähendada stressist tingitud haiguste riski (näiteks nakkushaigused, maohaavandid).
Vaatame seega mõningaid levinud hobustel kasutatavaid rahustavaid vahendeid ja uurime, kuidas need võiksid toimida ning kas on tõendeid nende toimest hobustele.
Magneesium – Ilmselt kõige levinum koostisaine rahustavates vahendites. Mõnedes magneesiumi sisaldavates rahustavates vahendites on magneesiumi allikas teistest väidetavalt “parem”. See kõlab hästi, kuid on väheoluline, kuna puudub teaduslik või kliiniline tõestus, et magneesium avaldab mingit rahustavat mõju. Hiirtel läbi viidud uuringutest nähtub, et magneesiumi manustamine võis avaldada antidepressandi-laadset ja ärevust maandavat mõju. Kuid manustatud magneesiumi annus oli väga suur ning seda manustati süstimise teel otse kehaõõnsusse, mitte ei antud hiirtele koos toiduga. Üks teine hiirte uuring näitas, et magneesiumivaese toidu andmine tekitas suuremat ärevust. Kuid magneesiumivaegus on hobustel harvaesinev nähtus ning enamasti sisaldab sööt piisavas koguses magneesiumi. Hetkel ei ole avaldatud teadusuuringuid, mis tõestaksid magneesiumi rahustavat mõju hobustele. Magneesiumi kasutamine võib häirida ka kaltsiumi tasakaalu ning tekitada ortopeediliste probleemide suurema riski. Huvitaval kombel ei kuulu magneesium FEI keelatud ainete nimekirja, mis võiks samuti anda vihje selle tõenäolisest tõhususest.
Trüptofaan – Trüptofaan on aminohape ning samuti levinud aktiivne koostisaine hobuste rahustavates vahendites. Trüptofaan on lähteaineks serotoniinile, seda neurotransmitterit seostatakse agressiivsuse, hirmu, stressi ja raevu tekitamisega mitmetel loomadel. Trüptofaanile reageerimist mõjutavad mitmed faktorid ning hobustel läbi viidud uuringuid napib. Olemasolevad uuringud viitavad sellele, et madal annus tekitab rahustava mõju asemel hoopis kerget erutust. Kõrgem annus vähendab vastupidavust ning võib põhjustada hemolüütilist aneemiat (punaste vereliblede arvu vähenemist). Üks 2008. aastal avaldatud Austraalias trüptofaani mõju hobustele uurinud töö järeldas, et “Trüptofaani sisaldus plasmas tõusis, kui trüptofaani manustati mõnedes müügilolevates toodetes sisalduval määral, kuid see ei toonud hobustel kaasa olulisi muudatusi käitumises.” Ka trüptofaan nagu magneesiumgi ei kuulu FEI keelatud ainete nimekirja.
Palderjan (valeriinhape) – Arvestatav hulk teadusuuringuid kinnitavad palderjanitaimede ekstrakti (valeriinhappe) rahustavat toimet. Kuigi avaldatud ei ole ühtegi teadusuuringut, mis kinnitaks palderjani või selle ekstrakti mõju hobustele, kuulub valeriinhape huvitaval kombel FEI keelatud ainete nimekirja.
Kokkuvõte – Kaubanduses on saadaval rahustavaid vahendeid, mis sisaldavad teisigi “aktiivseid” koostisaineid. Hetkel puudub teaduslik tõestus avaldatud, eksperdihinnangu saanud uuringute näol, mis kinnitaks ühegi sellise aktiivse aine toimet. See on aga hädavajalik. Söödalisandid ei ole sugugi odavad ning peaksite endalt küsima, kas teie kasutatavad tooted tõesti toimivad, või tuleneb see “platseeboefektist”. See tähendab, et kuna te nende eest maksite, soovite, et need toimiksid ning oletegi võibolla veendunud, et need avaldasid mõju. Kas see ka tegelikult tõele vastab, on hoopis teine küsimus.