Teadusuuringud liigeste toetamise taga

Taust

Luude ja lihaste vigastused on kõige levinumad vigastuste ja treeningperioodi katkestamise põhjused kõigil sportlastel, olgu tegu inimeste, koerte või hobustega. Igapäevane füüsiline koormus ja keerulised võistlustingimused kahjustavad paratamatult skeletti. Seda võivad omakorda võimendada kurnatus, lihastoonuse puudus või liigeste ebastabiilsus. Kehal on tohutu taastumisvõime ning kui taastumiseks vajalikke komponente leidub piisavas koguses näiteks toidus, suudab taastumine tavaolukorras kahjustustega sammu pidada.

Looduses veedab hobune 95% ajast rohtu süües, ülejäänud aeg kulub magamisele, mängimisele ja enese hooldamisele. Metsiku hobuse ajakavasse ei kuulu igapäevane füüsiline koormus (galopeerimine), pidev hüppamine või pikka aega kestev madalal koormusel harjutamine. Kuid võidusõidu-, takistussõidu-, koolisõidu- ja kestvusratsutamise hobuste treeningprogrammi kuuluvad kõik need komponendid. Hobuse liigesed töötavad põrutustel “amortidena” ning peavad tagama määrdesüsteemi, mis vähendab liikumisel liigeste pealispindade vahelist hõõrdumist.

Liigeste ehitus ja funktsioon

Luuotstes asuvate liigeste pinda, mille kaudu luud (vastakuti asetsevad) on ühendatud, kaitseb pehmendav kõhrest kiht, mis piisaval liigesevedeliku olemasolul lubab liigesel hõõrdumiseta liikuda ning neelab ka põrutusi, et need ei kanduks jala kokkupuutel maapinnaga mööda jäset ülespoole. Liiges ise asetseb kinnises liigesekihnus, mis kinnitub mõlemale luule ja mida stabiliseerivad sidemed. Normaalse liigeste funktsiooni ja tervise oluliseks osaks on liigese pidev “määrimine”, mis vähendab hõõrdumise kahjulikku mõju. Kui vedelik eemaldatakse, vedelikuhulk väheneb või selle kvaliteet kahaneb, hakkab liiges end ise kulutama samal viisil nagu automootor ilma õlita kiiresti kokku jookseb.

Sünoviaalne vedelik – Sünoviaalne membraan ümbritseb liigesekapslit ja eritab võidvat ainet, mida nimetatakse sünoviaalseks vedelikuks – see koosneb mitmetest ainetest, sealhulgas hüaluroonhappest ja määrdeainest.

Kõhr – Kõhr koosneb kõhrerakkudest ehk kondrotsüütidest, mis sünteesivad ja talletavad veepõhist kollageeni ja suuri proteoglükaanideks nimetatavaid molekule sisaldavat vaheainet. Proteoglükaanid koosnevad proteiinist tuumast, mille kõrvalharud moodustuvad glükosaminoglükaanid (peamiselt kondoitriinsulfaat). Proteoglükaane leidub ka hüaluroonhappes. Nende koostisosade jaotus sarnaneb kuusepuu ehitusele, kus hüaluroonhape esindab harusid, valk oksi ja proteoglükaanid (kondoitriinsulfaat) okkaid. Kollageeni sisaldus kõhre vaheaines annab kõhrele tugevuse, proteoglükaan seotuna hüalüroonhappega lisab aga nii vastupidavust kui painduvust.

Kondrotsüüdid suudavad sünteesida kõiki pidevalt muutuva kõhre vaheaine komponente. Elu jooksul eemaldatakse ja asendatakse kõhre vaheainet pideva protsessi käigus. Kõhre vaheaine muutub alguses väga kiiresti, kuid vanuse kasvades tempo aeglustub. Kõhre proteoglükaani vahetumise tempo on märksa kiirem kui kollageenil. Kuid kui kõhr on kahjustada saanud, ei saa seda enam asendada.

Kõhre ehitus on eriline selle poolest, et sellel puudub vere- või närvivarustus ning see saab toitaineid lümfiringe kaudu sünoviaalsest vedelikust. Selle tõttu sõltub kõhre toitainetega varustatus sünoviaalse vedeliku hulgast. Väidetavalt leidub isegi terves liigeses sünoviaalset vedelikku ainult nii palju, et tagada normaalne kõhre talitlus. Kui treeningud või võistlemine, seda eriti kõval pinnasel, avaldavad liigestele lisapinget, siis võib vigastuse või kuhjuva kulumise ja kahjustuste mõjul tekkida taandumisprotsess, mille tõttu toidus peab kõhre struktuuri ja terviklikkuse tagamiseks vaja minevate ainete kogus kasvama.

Söödalisandid liigestele

Viimasel ajal on turule tulnud tohutul hulgal söödalisandeid, mis sisaldavad mitmesuguseid, väidetavalt kõhre tervist ja taastootmist toetavaid toitaineid. Sama kiiresti on kasvanud teadusuuringud toimest nii inimestele kui hobustele.

Kondoitriinsulfaat (KS)

Kondroitiinsulfaat on kehas loomulikult esinevate proteoglükaanide koostisosa ning seda moodustab N-atsetüülglükosamiini ja glükuroonhappe ühikute kordumine. Kondroitiinsulfaat või selle koostisosad on liigeste toidulisandites levinud koostisained ning selle täpne struktuur sõltub selle allikast. Imetajate kõhres asub sulfaatide grupp glükosamiinis 4. positsioonil (kondoitriinsulfaat A), kuid kalade kõhres asub sulfaat 6. positsioonil (kondoitriinsulfaat C). Toidulisandites kasutatav kondoitriinsulfaat pärineb tavaliselt veistelt, sigadelt või mereloomadelt. Nendest allikatest pärineva kondoitriinsulfaadi molaarmass on 50 000 – 100 000 Da või (50-100 Kda), kuid tootmise käigus võib see väheneda 10 000 – 40 000 Da-ni, sõltuvalt sellest, millist lähteainet kasutati ja kuidas seda töödeldi.

Kondoitriinsulfaadi imendumine

Viimasel ajal on vaieldud selle üle, mil määral kondoitriinsulfaat liigeseid toetab. Lisaks tekitab küsimusi ka selle eeldatav biosaadavus. Mõned uuringud on näidanud, et suukaudsel tarvitamisel kasvab kondoitriinsulfaadi sisaldus plasmas, uriinis ja sünoviaalses vedelikus. Samas tõendavad teised autorid, et kondoitriini imendub vähesel määral või üldse mitte. Väikese molaarmassiga kondoitriinsulfaadi fragmente, sealhulgas monomeer-, oligo- ja polüsahhariidide fragmente on suukaudse tarvitamise järel leitud nii plasmast, koestikust kui uriinist. Soolestikus, kõhunäärmes ega harja piiril ei leidu ensüüme, mis suudaksid selliseid polümeere lagundada, kuid sellega võivad olla seotud jämesoole bakterid. Rottidega läbi viidud uuringud on näidanud, et kondoitriinsulfaati ei lagundata maos ega peensooles, vaid seda lagundavad väikese molaarmassiga metaboliitideks umbsooles ja vähesel määral käärsooles asuvad bakterid. Lagundamise määr näib sõltuvad kas umbsooles või käärsooles viibimise ajast. Radioaktiivselt märgistatud kondoitriiniga rottidel läbi viidud uuringud näitavad, et  väike kogus kondoitriinsulfaati imendub täies mahus peensooles ja käärsooles, kuid enamus lagundatakse umbsooles ja imendub väikese molaarmassiga fragmentidena. Samad uuringud väidavad ka, et kondoitriinsulfaadi lagunemise määras ei olnud erinevusi sõltuvalt molaarmassist (molaarmass 10-18 00 kDA-d).

Glükosamiin

Glükosamiini sünteesitakse tavaliselt glükoosist ning see moodustab osa proteoglükaanides olevate glükosamiinglükaani ahelate struktuurist. See eraldatakse koorikloomade koorikute hüdrolüüsi käigus, et moodustada hüdrokloriid ehk sulfaatsool.

Glükosamiini imendumine

Uuringud näitavad, et glükosamiin imendub kiiresti ning kontsentreerub artikulaarses kõhres. See on väike molekul, mis lahustub vees ning mille biosaadavus on kõigil uuritud liikidel nähtavasti kõrge. Uuringute kohaselt on see eelistatud glükosaminoglükaanide sünteesimise allikas ning selle saadavus on nende sünteesi kiirusel tõenäoliselt takistavaks teguriks.

Glükosamiini ja kondoitriinsulfaadi kombineeritud kasutamine

Uuringud näitavad, et glükosamiini ja kondoitriinsulfaadi kooskasutamine toetab kõhrkude ning seega on loogiline pakkuda mõlemat korraga ja saada kasu sünergeetilisest toimest, kuna mõlemad ained toimivad pisut erineval moel. Mõned in vitrokatsed viitavad sellele, et glükosamiin ja kondoitriinsulfaat võivad liigeste hooldamisel omada teineteist täiendavat mõju. Kuid puuduvad otsesed tõendid, et kombineeritud tooted on tõhusamad kui mõlemad komponendid eraldi.

Mõned põhipunktid glükosamiini kohta

– Glükosamiini sünteesitakse tavaliselt glükoosist ning see moodustab osa proteoglükaanides olevate glükosamiinglükaani ahelate struktuurist.

– Uuringute kohaselt imendub glükosamiin kiiresti ja kontsentreerub artikulaarkõhres.

– Glükosamiini kasulik mõju hobuste, koerte ja inimeste liigeste toetamisele on leidnud tõestust teadusajakirjades avaldatud uuringutes.

MSM

MSM ehk metüülsulfonüülmetaan on looduses nii taimedel kui loomadel leiduv ühend, mis varustab organismi orgaanilise ja biosaadava väävli vormiga. Hobuse söödas leidub seda loomulikul viisil, kuid kuivatades või töödeldes hävib sellest enamus. MSM-i mass koosneb umbes 34% ulatuses väävlist ning koos sarnaste ühenditega on see enam kui 80% kõigis elavates organismides leiduva väävli allikaks. MSM-i leidub kehas loomulikul viisil, kuid on leitud, et vananedes selle tase langeb.

MSM-i imendumine

Radioaktiivselt märgistatud MSM-iga uuringud näitavad, et tegu on biosaadava ühendiga ning MSM-ist saadud väävlit on leitud verest ja mitmetest kudedest 24 tundi peale tarvitamist.

Põhipunktid MSM-i kohta

– MSM-i leidub hobuse söödas loomulikult ning see on biosaadava väävli vormi allikaks.

– MSM-i leidub hobuse söödas loomulikult, kuid kuivatamine ja töötlemine hävitab sellest enamuse.

– MSM on väävli allikaks, mis toetab väävlit sisaldavaid seoseid nagu näiteks kollageenis leiduvad seosed.

Omega-3 rasvhapped

Rasvhappete sisaldus on suur õlides nagu näiteks linaseemneõli, kalamaksaõli, maisiõli ja sojaõli. Esimese C-C kaksiksideme positsioon küllastumata rasvhappes mõjutab selle metabolismi kehas ning seda omadust kasutatakse küllastumata rasvhapete täpsemal klassifitseerimisel. Omega-3 rasvhapped on sellised, mille esimene C-C kaksikside asetseb 3. ja 4. süsinikuaatomi vahel arvestades metüülrühmast või omega lõpust. Samas Omega-6 rasvhapetel asetseb esimene C-C kaksikside 6. ja 7. süsinikuaatomi vahel alates omega lõpust ja sama järeldub ka Omega-9 rasvhapete kohta. Toidulisandites on peamine Omega-3 rasvhape alfa-linoleenhape, mida leidub suures koguses linaseemneõlis ja kalamaksaõlis; linoolhape aga, mida leidub suurel määral maisiõlis ja sojaõlis, on peamine Omega-6 rasvhape ning oleiinhape, mida leidub suurel määral oolivi- ja teistes taimsetes õlides, on peamine Omega-9 rasvhape.

On väga ebatõenäoline, et hobused nagu ka inimene, suudaks sünteesida rasvhappeid, mille esimese C-C kaksiksideme positsioon asub enne 9. süsiniku aatomit arvestades omega lõpust. Seetõttu nimetatakse neid põhilisteks rasvhapeteks, kuna nende allikaks peab olema sööt.

Omega-3 ja Omega-6 rasvhapete funktsioon

– Rasvhapped on seotud paljude keha funktsioonidega, sealhulgas oluliste kehaliste struktuuride loomine, fosfolipiidides (kopsu pindaktiivne aine) oluliseks komponendiks olemine, vere hüübimine, immuunsus- ja nägemisfunktsioonis osalemine, samuti on need oluliseks rakumembraanide osaks.

Omega-3 ja Omega-6 rasvhapped kasutavad spetsiaalsete prostaglandiinide ja tromboksaanide moodustamiseks erinevaid biokeemilisi viise, millest igaüks avaldab organismile erinevat mõju. Eikosanoidid on võimsad kehafunktsioonide nagu vererõhk, vere hüübimine, immuunreaktsioon ja põletikuvastased reaktsioonid, reguleerijad. Üldiselt kipuvad Omega-6 rasvhapetest saadud eikosanoidid põletikulisi protsesse ja vere hüübimist kiirendama, samas kui Omega-3 rasvhapetest saadud kahandavad põletikulisi protsesse ja vere hüübimist, kuigi siinkohal on tegu suure lihtsustusega, kuna tegu on väga keeruliste protsessidega.

Rakumembraanide füüsilisi ja funktsionaalseid omadusi mõjutab rakumembraanis seonduvate fosfolipiidide suhtelise rasvhapete koostisega, mida saab muuta söödas sisalduvate triglütseriidide rasvhappelise koostisega. Eikosanoidide tootmisega seotud erinevad biokeemilised viisid kasutavad ning seega võistlevad samade ensüümide nimel ning põletikuliste protsesside määra mõjutab näiteks kõigis rakumembraanides sisalduvate Omega-3 ja Omega-6 rasvhapete suhteline kogus.

Omega-3 rasvhapete tuntud kasulikud mõjud sõltuvad suuresti EPA ja DHA muutmisest PG3 seeria prostaglandiiniks. Kuid kahjuks on alfa-linoleenhappe eelkäija muutmine nii EPA-ks kui eriti DHA-ks suhteliselt ebaefektiivne seega võib nende rasvhapete tarbimine toidulisandina anda positiivseid tulemusi.

Omega-3 rasvhapete allikad ja imendumine

Omega-3 rasvhappeid leidub suurel määral linaseemneõlis ja kalaõlides, sealhulgas kalamaksaõlis ja lõheõlis. Veel üks potentsiaalne Omega-3 rasvhapete allikas on Uus-Meremaa rohehuulne karp (Perna canaliculus).

Põhipunktid

– Omega-3 ja 6 rasvhapped on põhilised rasvhapped (EFA-d) ning need tuleb saada söödaga.

– Hobuse traditsiooniline sööt sisaldab SUUREL määral Omega-6 ja VÄHESEL määral Omega-3 rasvhappeid.

– Peamine Omega-6 rasvhapete allikas söödas on taimeõli, näiteks maisi- või sojaõli, aga ka sellised koostisained nagu tera- ja kaunviljad.

– Omega-6 rasvhapped muudetakse peamiselt arahhidoonhappeks. Hobuse söödas on peamiseks Omega-3 rasvhapete allikaks lina- ja linaseemneõli, aga ka kalaõli nagu näiteks kalamaksaõli.

– Omega-3 rasvhapped muudetakse eikosapentaeenhappeks (EPA-ks) ja dokosaheksaeenhappeks (DHA-ks).

Antioksüdandid

Reaktiivsed hapnikuühendid ehk “vabad radikaalid” on tugevad kõhre lagundamise vahendajad. Vabad radikaalid suudavad lagundada paljusid liigeste ühendeid, sealhulgas kollageeni, proteoglükaani ja hüaluroonhapet. Hobusel on antioksüdantide näol mitmeid loomulikke kaitsemehhanisme vabade radikaalide rünnaku vastu. Nende hulka kuuluvad sellised ensüümid nagu superoksiid dismutaas, glutatioonperoksidaas ja katalaas, aga ka vitamiinid A, C ja E. Askorbiinhapet (C-vitamiini) on vaja kollageeni tavapäraseks sünteesiks ning kuigi hobune suudab seda maksas glükoosist sünteesida, võib põletik nii kollageeni kui askorbiinhappe lagunemist suurendada. Teised söödas tavaliselt sisalduvad mikrotoitained nagu vask, mangaan ja tsink mängivad samuti tervete kõhrede säilitamisel olulist rolli. Vaske on vaja kollageeni tootmiseks, kuid see aitab kaasa ka ensüümile superoksiid dismutaas. Piisav mangaani sisaldus söödas on vajalik kõhrede proteoglükaanide kontsentratsiooni ja terviklikkuse säilitamiseks. See rõhutab tasakaalus ja toitaineterikka sööda olulisust.

Liigeseid toetavate lisandite hindamine

Valides sobivat “liigeseid toetavat” toodet võite otsustada lihtsa, kuid tõhusa glükosamiini kasuks, kuid valida ka keerulisema koostisega toote. Milline ka ei oleks teie valik, peate meeles pidama, et need söödalisandid ei pruugi alati olla kogu lahenduseks ning suhteline edu sõltub tõenäoliselt sellest, miks te seda lisandit üldse annate. Vigastuse või haigusseisundi puhul on enne söödalisandite andmist oluline veterinaari diagnoos. Lisaks peaksite sõltumata sellest, milline on teie valitud lisandi peamine aktiivne koostisaine, olema teadlik sama koostisaine sisaldusest igapäevases söödas. See võimaldab teil teha õigeid võrdlusi konkureerivate toodete vahel ning hinnata, mida te oma raha eest saate. Kuna oleme hobuse kodustanud ja treenime teda sportlikel eesmärkidel, oleme tõenäoliselt kasvatanud tema tundlikkust liigeseprobleemide suhtes. Paljude ratsaspordialade avaldatav põrutusjõud suurendab aja jooksul hobuse haavatavust. Treeningud, varustus ja sööt peaks olema optimaalsed, et vähendada skeletile osaks saavat “stressi”. Vastupidavuse puhul on eriti asjakohane kestev arutelu selle üle, kui suur peaks olema töö maht võrrelduna töö kvaliteediga, et saavutada tasakaal “treeningu mõjude” ning “kulumise” vahel. Tasemel treening- ja kvalifikatsioonikava eesmärgiks peaks olema minimeerida töö hulka või “kogunevaid kilomeetreid”, saavutades samal ajal aga ülesande täitmiseks vajaliku optimaalse südameveresoonkonna, hingamiselundkonna, lihaste, skeletisüsteemi ja psühholoogilise treenituse.

Allikas: Science Supplements